2. ÄRIPROTSESSID

Enne kui pakkuda välja konkreetseid lahendusi äriprotsesside vajadustele, tuleb alustuseks küsida, kas need on teada. Ettevõtete tüüpe on mitmeid: teenusepõhised, tootmispõhised, hübriidid eelnevate lõikes. Laias laastus jaotuvad teadaolevad äriprotsessid järgmiselt:

1) Haldusprotsessid

2) Operatiivprotsessid
a. Müük
b. Sisseost
c. Tootmine, arendus
d. Marketing

3) Tugiprotsessid
a. Finantsjuhtimine
b. Inimressursside juhtimine
c. Tehniline tugi

Nimekirjas toodud punktid on fundamentaalseteks pidepunktideks kõikidele äriasutustele. Igal punktil on veel omakorda kaks aspekti või vaatenurka – „alt üles“ ehk töötaja/kliendi seisukoht ning „ülevalt alla“ ehk juhi seisukoht.

Millised on tüüpilised vajadused inimesel, hoolimata tema paigutusest äriprotsesside puus, kelle põhiliste tööülesannete hulka kuulub info hankimine, organiseerimine, mingis etapis töötlemine ja lõpuks selle edastamine?

1) Informatsiooni hankimisel tekib vähemalt kaks probleemi: „kust?“ ehk allika leidmine ning „kuidas?“ ehk abivahendid.

2) Informatsiooni korrektne organiseerimine eeldab üldiselt olemasolevaid infosüsteemilisi vahendeid tagamaks maksimaalne efektiivsus. Efektiivsuse all tuleb mõista esiteks ajalise võidu olemasolu ning selle määra info paigutamisel, teiseks selle haldamise keerukust ning kolmandaks varunduse probleemi – kas on tagatud piisav määral liiasus/dubleerimine, juhul kui esialgne dokument peaks kaduma.

3) Informatsiooni töötlemisel, jättes kõrvale valdkonnaspetsiifilised nüansid, on vaja teada esiteks, kas see protsess toimub üksikindiviidi või meeskonna all ning teiseks, kus ja kuidas töö on organiseeritud.

4) Protsessiahela viimaseks lüliks on hangitud ja töödeldud info edastamine ehk küsimused milliste vahenditega on see vaadeldav, milline on ligipääsetavus (kasutajate, aja ning tehnilise teostuse aspektist).

Andmete haldus ja töötlemine (Data management) on eraldiseisev valdkond, kuid kuna see pole käesoleva töö teemaga otseselt seotud, sellel rohkem ei peatuta.

Eduka juhtimise üks eeldusi on omada kontrolli toimuva üle ehk näha, mis on planeeritud ja kas see on ka täide viidud. Klassikaline raamatupidamine on kõige ilmekam näide, kuidas ühtsete printsiipide alusel äritehingutes toimunu finantsaspektid kirja saadakse. Puudujäägiks on nägemus eelneva kohta – süsteemis kajastub kliendile väljastatud arve, kuid puudub info selleni viinud sündmuste (telefonikõned, kohtumised, läbirääkimiste protokollid, lepingud jms) kohta. Tavaliselt on see info olemas laialipillutatud kildudena kuskil, halvemal juhul üksnes mõne osalise mälus. Kuigi infotehnoloogia võimaldab kasutusele võtta väga võimekamaid lahendusi, on paljud rakendusel oma olemuselt siiani kinni aastakümnetetagustes piirangutes. See tähendab, et terviklik pilt on killustatud pisemateks osadeks ning iga osaprotsessi jaoks on kasutusel erinev tarkvara. Peale selle, et antud lahendus on ebaefektiivne, on see pikas perspektiivis isegi arengut ning muutusi takistav.